Mis on sisekliima?

Hoones, kui elukeskkonnas on hulk mõjureid, mis toimivad õhu vahendusel.

Mõjurid pärinevad sageli väliskeskkonnast, mis tähendab, et hoone sisekeskkonda mõjutab oluliselt ka see, mis hoonet ümbritseb.

Näiteks, kui hoone paikneb tiheda liiklusega magistraalide lähedused, siis on loogiline, et heitgaasid ja ka müra mõjutavad sisekeskkonda.

Kui vaadelda sisekliimat mõjutavaid tegureid ükshaaval, siis on üheks suurimaks probleemiks kuiv õhk. Õhk on kuiv just külmal aastaajal, kui välisõhu niiskussisaldus on madala temperatuuri tõttu väga väike. See kuivatab liigselt limaskesti, mis muutuvad seejärel ärritunuks, tekitades ninakihelust ja kinnisust või isegi vesist nohu, silmade sügelust, punetust ja pisaravoolust ning kähedus- ja kuivustunnet kurgus. Kuivuma kippuvad limaskestad muutuvad vastuvõtlikumaks ka teistele ärrititele ning välja võivad kujuneda kroonilised põletikud ja allergilised reaktsioonid.

Ruumiõhu soodsaks niiskussisalduseks loetakse vahemikku 40%-70%. Samas pole selle tagamiseks õhuniisutid alati käepärast ning nii võib olla külmade ilmadega olla suhteline õhuniiskus olla pikaaja jooksul alla 20%.

Teine äärmus on liigne niiskus. Enamasti on see küll ajutine nähtud, kuid tihti piisab sellest tolmulestade paljunemiseks. Liigne niiskus võib akumuleeruda ka mitmetes materjalides, soodustades nende lagunemist ja mikroorganismide kasvu.

Materjalide (sealhulgas ka hoone konstruktsioonide)märgumist põhjustab kas materjali enda lagunemine, kus vesi pääseb pragude ja purunenud kattekihi vahelt sisse, torustiku või katuse lekkimine ning jahedatel välisseintel kondenseeuv niiskus, mis on kehva soojusisolatsiooni tagajärg. Sellistes tingimustes hakkavad arenema mitmed bakterid ja seened, tekkida võib hallitus. Neist viimased on elujõulisemad ning nende osad on sisekeskkonnas pea alati olemas, oodates vaid soodsaid niiskusolusid.

Hallitusseente eoste ning neist õhku erituvate ainevahetusprojektide toime võib olla mitmepalgeline: ebameeldivast lõhnast ja mõõdukast limaskestade ärritusest raskete allergiliste haiguste tekkeni.

Seened (sealhulgas ka hallitusseened) on eksisteerinud juba sadu tuhandeid aastad tagasi, nad ei ole ohtlikud. Hallitusseened muutuvad ohtlikuks siis, kui nende konsentratsioon muutub õhus liiga suureks. Liigset konsentratsiooni põhjustab üldjuhul liigne niiskus. Niiskus, mis ületab pikema aja jooksul 50% näitajat.

Hallitusest vabanemiseks tuleb kõigepealt lahti saada liigniiskusest ja selle tekkepõhjusest. Hallituse mehaaniline või keemiline eemaldamine enamasti ei aita. Tõrje võib olla ka ohtlik inimestele, seened on meile ja loomadele lähedasemad kui taimed. Seetõttu tuleks tõrjude vaid inimestele väga õhtlikke mikroseeni peamiselt tuleks keskenduda ikka algapõhjuse likvideerimisele.

Õhk on puhas siis, kui selles ei ole ülemäära inimeste väljahingatavat süsihappegaasi. Et süsihappegaasi ei saaks liiga palju, peab kasutatud õhk ruumis asenduma uue, värske ja puhta õhuga. Selleks tuleb ruume ventileerida, küttekulude kokkuhoiuks mehaaniliselt.

Õhukvaliteet on jällegi seotud õhuniiskusega.

Märkimisväärne osa niiskusest satub õhku pesupesemisega ja kuivatamise ning söögivalmistamisega. Samuti naha ja hingamise kaudu.

Liigsest niiskusest vabanemiseks tuleb seega korrigeerida toimetamise vastavates ruumides või tõsta ventileerituse taset. Ventileerimise puhul on oluline just mehaaniline väljatõmme, loomulik õhuvahetus on ebastabiilne ning ei taga ruumiõhu vahetumist. Parim lahendus on sissepuhke- ja väljatõmbega ventilatsioon. Väljatõmme peab olema stabiilne ja soojustagasti võimaldab kasutada heitõhus olevat soojust sissepuhutava õhu ette soojendamiseks. Korralik sisekliima ja selle eelduseks olev õhuvahetus on saavutatav sisuliselt vaid toimiva ventilatsoonisüsteemiga.